Kaliberi esimesed "trennid"

Lahe muidugi, et ma pole kuu aega jõudnud blogi kirjutada, Aga eks detsember oli ikka kiire kuu ka- käisime puhkamas Pariisis, mitu erinevat jõulupidu, palju niisama pidu, aastavahetus ja nii edasi. Talli jõudsin ka tegelikult vähem kui oleks pidanud. Tahaks ikka 5x nädalas käia, kuid vahepeal jäi ikka päris pikad päevad vahele. Nüüd, uuel aastal, tahaks täiega ratsutada ja möllata aga õues nii külm, et ei taha hobuseid päris ära ka tappa.

Aga lugu järgmine. Kuna maa külmunud ja koplis paha joosta, siis käime Kaliberiga maneežis jooksmas. Tavaliselt 4-5x nädalas ikka. Nüüd oleme paar-kolm nädalat seda teinud ja Kallule päris vägev võhm tulnud. Perutab ringi, viskas takka, vehib peaga, tahab mängida ja lulli lüüa. Hüppab ka üle kavalettide :D Alguses ei läinud ta mingil juhul neist vabatahtlikult üle (ainult käe kõrval), siis järgmine kord ta lihtsalt tallus kõikidel lattidel otsas ja kolmas kord otsustas ta neist ilusasti üle hakata kalpsama. Alguses hüppas ikka varuga, nüüd lihtsalt galopeerib üle. Vahva vaadata, et kui kiirelt õpib. Tavaliselt panen ühe lati maneeži raja peale maha ja niiviisi ta siis ületab ta seda. Jälgib latti, ennem latti juba lühendab või venitab sammu juurde- päris pull :D Kui koolisõiduhobust ei saa, siis üle lattide oskab küll tulevikus joosta.

Jooksmisega on igatahes lihast juba juurde tulnud, täitsa märgatavalt. Või on ta lihtsalt jälle kasvanud. Täna tallis vaatasin, et täitsa viisakas näeb juba välja jälle. Hakkab turi ka vaikselt järele kasvama. Kael on endiselt lühike junn. Alguses oli ju selline:

nüüd on selline:

Huvitaval kombel neid pilte vaadates ma enam vahest aru ei saagi, mõlemal pildil nagu enamvähem kael ju. Tegelikkuses on see hetkel ikka lühike :D Täna kannatas juba Kaliberist paar pilti ka teha. Hakkab esiosa ka vaikselt tagumikule järele jõudma. Kuu aega tagasi oli ikka kohe nii hull, et ma ei pannud temast ühtegi pilti üles ja noh, inimesed kes mind teavad teavad ka, et ma postitan sisuliselt iga pilti mis teen, haha :D 

Patsid on endiselt peas. Ilusasti välja kasvanud, ikka need vanad mis Maario 4 detsember tegi. Oma mitu cm välja kasvanud, täiesti lõdvalt püsivad.  Pilte ka neist:

Kaliberil on nüüd vägev vill selga kasvanud. Tekiga on ainult peale "trenni" ehk siis peale maneežis jooksmist. Täna oli -19 juba, jooksutasime hobuse ära, viskasime sama pruuniruudulise õhukese teki selga, jalutasime sellega maha ja maneežist õue minnes panime veel paksu talveka ka peale. Õues ta vist väga koledate ilmadega käib ikka tekiga. Meil nii hea tallinaine, vaatab ilma järgi :D Aga uskumatu tegelikult, et nii vägeva villa peale viskas. Terve hobune vähemalt :)

Vahepeal ajab ta end puhevile ka. Eriti, kui keegi maneeži tuleb. Ja siis on ta lühikest kaelajuppi hästi näha:

Ei jõuagi nagu ära oodata, millal ta suureks kasvab ja jälle ilus välja hakkab nägema. Ausõna ma ütlen, ta muutub iga nädalaga. Igal nädalal on mingi uus kehaosa jälle juurde visanud kusagilt. Ma tean, et see on loomulik ja tavaline, et nad näevad sälgudena peletised välja. Aga kas ei oleks kuidagi võimalik, et ta kasvaks igalt poolt sama palju, on seda siis palju nõutud? :D

Huvitav on veel ka see, et ma pole varem tähele pannud, et tal on natuke "krussis" kõrvad. Vaadake, on ju nagu sellised veits "tagurpidi kooldunud".

Mida ma siis veel pläkutan siin. Ahjaa. Täna juhtus tallis väike õnnetus meil. Sidusin ta kinni ja hakkasin poosekaid tegema temast.  Olgu öeldud, et ta oskab seista nööri otsas ilusasti juba paar kuud. Ei rabele ega jagele. Aga täna oskas ta endale nööri üle kukla ajada ning ehmatas selle surve peale nii ära, et hakkas püsti end viskama ja rämedalt rabelema, nöör ja päitsed pigistamas kõrvade peal. Õnneks oli mul ohutussõlm tehtud ja sain ta kohe lahti päästa. Vaeseke oli nii ehmunud, et ei lubanud jupp aega kukalt ega kõrvu puutuda. Meil on ju alguses päris jagelemine nende näppimisega, kuid saime korda. Kartsin kohe, et nüüd jälle sama jama. Aga õnneks mõnekümne sekundi ja rahustamise järel oli juba kõik korras. Ehmatus oli ilmselt suurem ja eks alguses ka veits valus. Õnnelik õnnetus, ma ütleks.

Väike krutskivend on ta ka. Vahepeal näitab iseloomu välja, selline väike kurjajuureke kiirgab välja. Eriti jõusööda söömise ajal. Eriti kui hakkad tagumikku silitama, siis saab vihaseks. Ma käin ekstra näppimas, ei ole siin mingit õelutsemist. Igal ajal peab laskma end näppida :D Õnneks seegi on olnud mööduv nähtus, nüüd paar nädalat pole juba lidutanud kõrvu söömise ajal. Soojavereline ikka veits teine teema ikka. Vahepeal närv keema läheb, siis aitab ikka ja ainult rahustamine, silitamine ja madalal häälel rääkimine. Sildomiga oli sama teema. Aga usaldus on tal ikka kasvanud päris suureks. Käime täiesti kottipimedas õhtuti maneeži 300-400 meetrit, teinekord Maario sõidab autoga taga, tuled peal. Häälte peale ei võpata, "kolle" ei karda. Tubli poiss on. Väga mõistlik tegelikult ikka. Maneežis kõnnib alati ise järele ilma nöörita. Kui jääd seisma, siisjääb tema kohe ka. Hakkad jooksma, hakkab tema ka ja seda kõike õlg õla kõrval. Selline pehmokas ka ikka :)

Tegelikult olen siin mõtlema hakanud enda talli peale. Lihtne, väike kodutall. Maario pakkus tegelikult välja, et nende perel on Metsakülas tegelikult olemas üks hoone, kus vanasti peeti hobuseid. Uued boksid tuleb küll teha, aga päris vahva oleks omi hobuseid kodus pidada. Maad on ka seal ikka ulmeliselt. See aga tähendab seda, et tuleb mõned hobused juurde võtta ja kolida Pärnust välja u. 15km. Samas, hetkel sõidan igapäev Torisse ~25km ja tagasi ka. Ja noh, kui teha oma väike kodutallike, siis jääksin muidugi Metsakülla elama ka hea meelega, et ise hoolitseda oma loomade eest. Maario planeerib juba liivaväljaku ehitust ja maneeži :D Super on see, et kuna see on merest linnulennul vaid 1km (isegi vähem vist) ja liivaplatsi ehitusel tuleks vaid pinnas ära koorida ja ongi super mereliiva pinnasega plats valmis. Sinna samasse kanti on ikka päris palju sedasi liivaväljakuid ehitatud. Ja maastik on muidugi ulme kena. Meri, männimetsad ja rajas, see oleks nii cool. Ja ma kujutan end nii hästi ette juba oma tallis bossamas :D Mulle nii meeldiks oma väike, pisike hubane tallike. 

Talliidee tuli tegelikult sellest, et me plaanime uut hobust osta. Tahtsin hea sugupuuga mära, kellega väikeseid armsaid beebisid teha ja tegelikult paar sellist ma ka leidnud olen. Lemmik siiani on üks Flemming x Uphill x Kennedy. Lisaks sees veel Ferro ja Wolfgang, Donnerhall etc. Saaks hakata ratsutama ka, tegemist aasta järgi juba kuuese märaga, kuid sadulasse pandud alles eelmise aasta juunis. Samas, beebid meeldiksid rohkem :D Aga noh, midagi kindlat veel ei ole. Homme läheb sama mära röntgenisse ja siis otsustame. Eks näis. Oleks miljonid tagataskus, siis ei mõtleks ka, aga noh. Ei ole ju. 

Mis siin siis veel pajatada. Saigi vist jutt otsa. Kaliberile proovisin täna neid päitseid, mis tema kasvataja talle saatis. Kahju, et ma neid varem proovinud polnud, ta näeb välja nagu jõuluvana ja oleksid nii hästi sobinud talle pühade ajal.

Jamh. Ongi kõik vist nagu. Üritan edaspidi vähe rohkem kirjutada, ehk siis kuu aja pärast on uut postitust oodata :D

Aaa! Ma pean tänase päeva parimat kildu ka jagama. Ostsin ebay oksjonilt Wintec Isabell Werth koolisõidusadula, komplektis Kiefferi vöö lambanahaga, wintec jalused ja jaluserihmad ning valtrap. Seda kõike suisa 161 euro eest :D Ma ei tea, palju nad muidu maksavad kasutatult, aga minumeelest päris hea hind sellise varustuse eest, trööpamiseks käib küll :D

Lõpetuseks lisan siia pildi, mis on üks väheseid minust ja Kaliberist, mis viimasel ajal tehtud.

TSAU!