Ma tegelikult ei saa pihta, mis värk on sellega, et ma tallis bokse puhastan omaette, siis on mul 1000 ideed, millest oma blogis rääkida. Ja siis kui kunagi jõuan tuppa, siis
a) olen liiga väsinud, et üldse kirjutada
b) on ununenud millest kirjutada
c) lihtsalt ei viitsi kirjutada
Ma üritan end nüüd kokku võtta ja siis midagi asjalikku ka kirja panna.
Kui käisime esimest korda Rekordit proovimas, siis olin kindel, et tema galopp vajab enim tööd. Tegelikult eksisin rängalt. Traav on see, mis vajab tema puhul tööd, galoppi saab lihtsalt vajadusel veelgi suuremaks sõita. Ta on vasakust suunurgast päris kange ja suht palju tuleb "suulist logistada", et ta sealt end vähe järele annaks. Sääre eest astub jällegi ülikergelt samale suunurga poole, teisele poole ehk paremale not so much. Mõtlen küll endamisi, et "otse ja kõrvale" aga miskipärast lähen kas ainult otse või ainult kõrvale. Sellist kuldset keskteed sinna poole me veel otseselt leidnud ei ole :D Aga muus osas on Rekord ikka täielik mõmmibeebi, niiiii super väike musirull. Maribel ratsutab temaga peale minu trenni, nii armsalt hoiab teda. Super iseloomuga hobune.
Eile käisime Rekordi ja Feyaga Keskküla Talus hüppamas. Seal mõnus liivaplats ja tõkked ning uudishimu tappis, kuidas see Rekord ikka tegelikult hüppab. Alustasime Feyaga, tööd teha on päris palju, kuid tegelikult üsna tore loom. Mulle meeldib tema keha kompaktsus, kui kõik tööle saada, siis teda tundub olevat väga lihte pöörata/käänata ja kokku/lahku sõita. Põhivärk sellel hobusel on see, et teda tuleb lühemaks ja aktiivsemaks sõita, hetkel lihtsalt tahab pea laiali otsas kusagile poole lahmida. Sammu veits lühemaks ja tagaots rohkem tõukama, siis tekib hüpetel ka selline viisakas teravus. Hüppasid tegelikult päris arvestatavat kõrgust, 105 või 110cm kolmnurga all ja ilma.
Rekord. Ai, see hobune meeldib mulle järjest enam. No täitsa multitalent :D See vennike paugutas nii kuis jaksas, muudkui andis minna. Tema kohta pole mul ühtegi paha sõna, ta tegi kõik nii kuis vaja, Liisul vaja ainult istak paika saada.
Videos on vaid väike näide tõusudest, mul kahjuks sai telefonil aku tühjaks, reaalselt on siin lihtsalt niiiiii äge. Rannahooaja saime ka avatud, kuna käisime esimest korda jalgupidi meres.
Tekid on seljas Kaliberil seetõttu, et Kaliber on meil siin vahepeal haigeks jäänud. Pole õrna aimugi, et millest või miks, aga algas kõik rämeda nohuga ning sellele järgnes köhimine. Panin kohe küüslaugu kuuri peale ja nüüd on juba tagasi tõmmanud. Pühapäeval nägin esimest tatti, siis hakkas köhima ka. Õnneks palavikku ei ole, tont teab mis tal viga on. Õnneks on asi juba hulka parem kui nädala alguses, hobune rõõmus kuid puhkab palju. Õnneks joob vähemalt joob palju ja sööb ka suure isuga, loodan, et järgmise nädala alguses on juba enam-vähem terve, sest ma tõesti ei soovi teda nii noorelt kohe antibiootikumidega mürgitama hakata. Aga kui üle ei lähe, siis ega muud üle jää.
Ja tegelikult on nüüd nii, et mul kadus jälle mõttelõng ära. Sai vist päris palju ka kirja pandud. Pühapäev läheme Keskküla tallu treeningvõistlustele, Elisabeth saab harjutada hüppamist.
aga oki, kirjutamiseni! :)
a) olen liiga väsinud, et üldse kirjutada
b) on ununenud millest kirjutada
c) lihtsalt ei viitsi kirjutada
Ma üritan end nüüd kokku võtta ja siis midagi asjalikku ka kirja panna.
Kui käisime esimest korda Rekordit proovimas, siis olin kindel, et tema galopp vajab enim tööd. Tegelikult eksisin rängalt. Traav on see, mis vajab tema puhul tööd, galoppi saab lihtsalt vajadusel veelgi suuremaks sõita. Ta on vasakust suunurgast päris kange ja suht palju tuleb "suulist logistada", et ta sealt end vähe järele annaks. Sääre eest astub jällegi ülikergelt samale suunurga poole, teisele poole ehk paremale not so much. Mõtlen küll endamisi, et "otse ja kõrvale" aga miskipärast lähen kas ainult otse või ainult kõrvale. Sellist kuldset keskteed sinna poole me veel otseselt leidnud ei ole :D Aga muus osas on Rekord ikka täielik mõmmibeebi, niiiii super väike musirull. Maribel ratsutab temaga peale minu trenni, nii armsalt hoiab teda. Super iseloomuga hobune.
Eile käisime Rekordi ja Feyaga Keskküla Talus hüppamas. Seal mõnus liivaplats ja tõkked ning uudishimu tappis, kuidas see Rekord ikka tegelikult hüppab. Alustasime Feyaga, tööd teha on päris palju, kuid tegelikult üsna tore loom. Mulle meeldib tema keha kompaktsus, kui kõik tööle saada, siis teda tundub olevat väga lihte pöörata/käänata ja kokku/lahku sõita. Põhivärk sellel hobusel on see, et teda tuleb lühemaks ja aktiivsemaks sõita, hetkel lihtsalt tahab pea laiali otsas kusagile poole lahmida. Sammu veits lühemaks ja tagaots rohkem tõukama, siis tekib hüpetel ka selline viisakas teravus. Hüppasid tegelikult päris arvestatavat kõrgust, 105 või 110cm kolmnurga all ja ilma.
Rekord. Ai, see hobune meeldib mulle järjest enam. No täitsa multitalent :D See vennike paugutas nii kuis jaksas, muudkui andis minna. Tema kohta pole mul ühtegi paha sõna, ta tegi kõik nii kuis vaja, Liisul vaja ainult istak paika saada.
Täna käisime suksudega maastikul. Mulle nii meeldivad siinsed maastikud. Mõnusad rajad, kui tahad käid "mägedes", nii super trenn hobustele. Mida ma olen täheldanud juba Rekordi juures on see, et hobune on platsil sõites lahti läinud. Ma lasen tal maastikul joosta pikka traavi, ning kui teda korraks pressin, siis lükkab ta sisse ikka selle õige pikenduse, mitte ei hakka lihtsalt kiirelt jooksma. Tempo jääb samas, aga sammu pikkus venib lihtsalt maksimaalseks. Ja sama toimib ka platsil, kui ikka lükkan keskmise traavi sisse, siis on ikka keskmine, mitte niisama kiirelt paterdamine. Ainuke, mille kallal tööd on vaja näha on siis see, et ta pea päris kahe esijala vahel ei oleks, sest maastikul ma sõidan pika ette/alla ratsmega enamus ajast. Platsil tuleb ju hobune tagasi kokku võtta ja pikenduste ajal tahaks ikka vajuda, aga küll see tulema hakkab, ma usun.
Videos on vaid väike näide tõusudest, mul kahjuks sai telefonil aku tühjaks, reaalselt on siin lihtsalt niiiiii äge. Rannahooaja saime ka avatud, kuna käisime esimest korda jalgupidi meres.
Kahjuks on see "kõige õnnestunum" selfie, mis ma suutsin teha :D
Kui maastikul oli käidud, siis tahtis jooksis õues Maribel vastu nõudes, et tema Rekordiga ratsutada ei taha, temal on vaja poni! Maario vastas, et meil pole poni, et kas viime Rekordi talli kui sa ratsutada ei taha. Maribel selle peale ajas kähku kargu alla ja Rekordi selga :D Jalutas poisi maha ja oli täna esimest korda elus kordel iseseisvalt. Ta ikka tšigitt.
Peale ratsutamist avastasin Kaliberi lõunauinakut tegemas koplis sooja liiva sees. Pilte tegin palju, kuid üles panen vaid mõned, aga ta oli ikka eriline akrobaat :D
Kaliber hommikul ennem õue minekut
Ja siis muidugi arvas Wrigoletto, et kui Kaliber ilusasti õues pikutab, siis tema kohus on ta üles peksta :D
Ja tegelikult on nüüd nii, et mul kadus jälle mõttelõng ära. Sai vist päris palju ka kirja pandud. Pühapäev läheme Keskküla tallu treeningvõistlustele, Elisabeth saab harjutada hüppamist.
aga oki, kirjutamiseni! :)
No comments:
Post a Comment