Kolimine

Täna kolisime Kaliber DP ära uude talli. Ma olin täiesti kindel, et me ei saa teda peale või kui saame, siis alles peale seda kui ta mind ja tervet talli läbi tuuseldanud on. Esimene kord Hollandis laadides ta jooksis pikali mind, mu isa, põletas nööriga Maariole kaela peale õudse põletushaava, üle tunni laadidime teda. Käis ainult tagujalgades, hüppas kõrvale ja taha ja ei olnud üldse nõus peale minema. Lõpuks jõuga lükkasime ta sisse ja sinna pisikesse ubrikusse jäi ta tervelt 30 tunniks, ilma oma emata, kellest ta alles võõrutati, võõraste inimestega ja võõra poniga. Ma olin kindel, et me ei saa peale sellist traumat teda mingi valemiga treilerisse.
Aga võta näpust. Alla minutiga oli Kaliber treileris. Ei ühti raisatud närvi, ei sammugi kõrvale, ei sammugi taha, kõik sujus kergelt ja viiskalt. Allan ja Arts ühendasid oma käed, panid need Kaliberi tagumiku külge ja lükkasid ta ilusasti treilerisse. Treileris seisis ilusasti ja rahulikult, hakkas kohe rohtu ja heina nosima :)

Loodan, et see reis mõjus talle hästi. Sõit oli väga lühike, 10 minutit mööda sirget maanteed. Ehk mõistab, et kõik reisid siin ilmas ei kestagi kahte päeva. Küll ta varsti saab selgeks ka selle, et kui treileriga sõidab, siis iga kord kodu ei vahetugi ja alati tullakse koju tagasi.

Uues kohas oli ta loomulikult erutatud, kuid siiski väga mõistlik. Teisi hobuseid nähes muutus ta kohe rõõmsaks ja hirnus neile. Viisime ta alguses boksi, siis ringaeda (kordetamiseks mõeldud liivakas) ja seal hängis ta päris jupp aega kui asju lahti pakkisin. Kuna parasjagu kedagi tallis rohkem ei olnud ja pidin lapsele järele minema, siis ei julgenud teda üksinda veel terveks päevaks veel õue jätta, sest ta aegajalt justkui vihjas, et võiks üle tulla.

Ja ega ma kaua tallis ei olnudki. Paar pildikest veel.

Küsimus ka suurele ringile. Kas Kaliber hakkab värvi vahetama? Kuidagi jube tumedad karvad on kasvanud näo peale. Värvilised iseärasused vist.

Eesti elu

Toti on juba Eesti eluga kenasti kohanenud ja tundub õnnelik. Ma siin mõtlesin, et ühes FB grupis on sügispiltide konkurss ja tahaks ka osaled. Niisiis võtsin Maario appi ja läksime metsa pilte tegema. Metsas pidid meid aga ära tapma põdrakärbsed ja vaene Toti oli lausa meeleheitel nende pärast. T tahtis muudkui koju joosta, kuid pean siinkohal teda kiitma. Ei kohta tihti 5 kuuseid varssasid, kes oleksid käekõrval nii käsitletavad. Jah, ta pisut tiris ja traavis, sest tahtis metsast välja joosta, aga siiski seda kõike väga viisakalt. Korra andis Maariole jalaga ka kui üritas kärbest ära ajada, see eriti viisakas ei olnud :D Jõudsime kruusateele ning eemaldasime teki ning see KUBISES põdrakärbestest. Pigistasin neid sõrmedevahel puruks, sest lüües need katki ju ei lähe. Kärbikud maha löödud rahunes Toti maha ja viisime ta tagasi talli juurde ning tegime seal pilte. Õnneks saime ühe vinge pildi tänu põdrakärbestele:

Talli juures saime ka tegelikult paar vahvat pilti, kuid needki on kõik Maario arvutis. Saan mõned kopida vaid enda FB'st.
Ahjaa, tagasi teel koju leidsin enda juustest veel 2 põdrakärbest, how lovely..

Paar varasemat videot ka lingile klikkides:

https://instagram.com/p/8fF85YFCxu/?taken-by=riin_saare

https://instagram.com/p/86KYEulC9r/?taken-by=riin_saare

https://www.facebook.com/riiningresaare/videos/10206738143844815/?pnref=story

Loodetavasti on nähtavad.


Ahjaa! Ühtlasi selle kõige esimese pildiga võitis Toti ka oma elu esimese võistluse- Kanal2 pildikonkursi :D

Toti koju toomine.

7. oktoober 2015 alustasime oma teekonda Toti poole. 8.okt hommikul jõudsime Saksamaale, ostsime sealsest tehasest uue treileri, vormistasime selle paberid ja saime uuesti teele asuda. Edasi sõitsime Hollandisse, Drutenisse, kust korjasime peale ühe ülivinge ja armsa shetlandi poni. Edasi sõitsime juba Haaksbergenisse ja tutvusime esmakordset näost-näkku Kaliber DP'ga :)

Öö veetsime Hollandis ja 12 paiku alustasime juba tagasiteed Eestisse. Jumal tänatud, et meil treileris kaamera oli paigutatud. Õigemini, meil oli veebikaamera. Maario ostis 5m USB juhet ning ühendas treileris olnud veebikaamera läpakaga ära. Seega sain terve aeg autos jälgida, mida hobused teevad.

Poni oli küll aeg ajalt kadunud, aga tema oli vana rahu ise. Rohkem muretsesimegi Toti pärast. Olles vähem kui 1km sõitnud kukkus ta juba pikali, ei osanud üldse tasakaalu hoida. Aga jube ruttu tõusis püsti, et jumal eest keegi ei märganud :D

Kõige hullem seik oli aga Poolas. Selleks ajaks olime sõitnud üle 12 tunni. Maario tundis sõites, et

treileris raputab ning kaamerast vaadates nägi, et Toti on tige. Pidasime 40km ennem Varssavit kinni veokite parklas, et asja kontrollida. Toti läks järjest vihasemaks ja vihasemaks ning ei aidanud ka rahustigeel mida talle andsime. Poni seevastu seisis nagu raudnael, ei pilgutanud silmagi. Saime aru, et geel enam talle ei mõju ning hakkasime öösel kell pool neli helistama erinevatel numbritel, et saada kätte mingi veterinaar, kes paneks hobuse päris narkoosi. Asi oli ikka tõesti hull. Maario helistas 112 ja sealt saadeti ilma pikema jututa ühte pimedasse kohta. Öeldi, et nemad tegelevad vaid inimestega ning küsimuse peale, kust me vastava veterinaari numbri saaks öeldi, et otsigu me internetist. Välismaal. Öösel kell 4. Kiirteel. Tänks, bit*h. Nagunii mu 20 eurine Euroopa internet töötas siis kui Jumal juhatas. Poolas oli ühendus veel kõige halvem.

Maario jättis mind üksi Totiga ja poniga treilerisse ja läks ise parklas magavate inimeste abi küsima. Silitasin ja rahustasin seal Totit kui tundsin, et tema süda hakkas reaalselt järjest kiiremini ja kiiremini lööma. Ennem ta nagunii tõmbles seal intervallidega, et korra laamendab, siis seisab rahulikult. Süda põksus üha kiiremini ja ühel hetkel hüppas Toti üle treileri puu. Ta jäi kõhuga sinna peale rippu ja ehmatas ise ka ära, et mis nüüd juhtus. Hakkasin teda tagasi suruma, kui surve peale hakkas ta hoopis edasi rabelema ja rabeles ka ühe tagajala üle puu selliselt, et ta oli tagajalgadel "kikivarvul", puu otse kubemes kahe jala vahel. Kuna seal ees hobuse jaoks ikka ruumi ei ole, siis tõmbas nöör ta kaela kahekordseks, nagu paber oli kokku lapitud. Karjusin täiest kõrist Maariot, aga ta oli kaugel eemal ja ei kuulud mind. Karjusin siis oma kurti isa, kes autos magas. Tõenäoliselt ajasin ma terve parka rekkamehed üles (ja neid seal ikka oli, oma 50 autot ikka) ja tüübid saavad lastelastele lugusid tuleikus rääkida, kuidas üks hull Eesti mutt Poolas kell neli öösel karjus "NUGAAAAAAA- NUGAAAAAAAA, TOO NUGAKOHEEEEEEE!". Imekombel ärkas mu kurdist iss üles ja jooksis noaga kohale, kui selleks ajaks sain ma Toti juba ise lahti. Lükkasin ta niigi kringlis kaela veelrohkem krõksu ja päästsin ta lahti. Esimene mõte oli muidugi, et miks ma turvalõksuga nööri ei ostnud, kui shoppamas käisime. Lahti päästetuna vaatas Kaliber mulle jupp aega otsa ja ei mõistnud, mis juhtunud oli :D Endiselt oli ta kikivarvul seal puu peal. Tegin poni poolse puu lahti ning lasin ka poi valla ja lükkasin ta taha poole.  Temal ei olnud mingit probleemi seal seismisega. Kaliber sai kohe aru, miks see poni puu ära võeti ning kui hakkasin teda tõmbama sinna vahesse hüppas kenasti sinna vahesse. Olgu öeldud, et hüpe oli sooritatud C-tähe kujul. Ta keha oli C kujuline ning hüpe tuli ka pöörata tagasi C kujuliselt. Vaene suksu. Ühesõnaga, kui temast koolisõiduhobust ei saa, siis ehk üle aedade ja treileri puude oskab ikka hüpata.

Ma tänasin õnne, et meil tutikas treiler oli. Oleks treiler olnud vana ja polsterdamata/katkise polsterdustega oleks meie Toti ka päris puruks omadega olnud. Õnneks ei saanud ta sellest intsidendist ühtegi kriimu ega vigastust. Toti oli igatahes samuti väga ehmunud ning asus rahulikult sööma ning jäi peagi tukkuma. Võibolla hakkas rahusti uuesti mõjuma. Alustasime uuesti teed, aga seekord jätsime hobused täiesti lahti, samuti ei pannud me esimesi puid neile ette. Võibolla poil oli, ma täpselt ei mäleta ka.

Edasi toimus sõit ilma viperusteta ning laupäeva pealelõunat olime juba endi kodudes. Tähistasime ning läksime kõik laiali puhkama. Hobused olid ikka väga õnnelikud, et said boksi põhu peale tuttu.

Siin on üks video ka, aga ma ei tea, paljud seda näevad. Kõik mu videod on MAario arvutis, aga Maario arvuti on nüüd koos Maarioga Soomes.  https://www.facebook.com/riiningresaare/videos/10206742865242847/?pnref=story

PS: Toti armid on võõrutamisest, ta tahtis mööda boksiseina üles ronida emme juurde :) Õnneks need kasvavad peagi välja. 

Spontaanne idee, mis sai kiirelt teoks.

Augusti lõpus osalesin Kuldar Matuga Noorhobuste Tšempionaadil ja jäin peaaegu viimaseks. Seal polnud ka midagi imestada, me teadsime, et seal hinnatakse hobuse suutikust suureks spordiks ja seda Matul ju ei ole. Käisime ju punkte lihtsalt korjamas. Ometigi jäi süda veits kripeldama, kui vaatasin neid õigesid koolisõiduhobuseid. Jäi tunne, et nad lihtsalt hõljusid mööda seda sopast koolisõiduplatsi ning oma jalgu kordagi maha ei pannudki.

Peale kahepäevast võistlust läksin ma koju ning tegin arvuti lahti. Vaatasin 2015a KWPN varssasid, kes olid välja valitud oksjonile Midden-Nederland (sinna pääsevad vaid riigi parimad varsad, kes on kohtunike poolt välja selekteeritud) ning mulle jäid paar varssa silma. Teadsin, et oksjonitel tõusevad nende hinnad haiglaslikuks ning täiskasvanud head koolisõiduhobust ma lihtsalt ei jaksaks osta. Mulle jäid silma Kenney, Kaliber ja Kensington (kes muide valiti oksjoni parimaks varsaks) ning otsustasin õnne proovida ja omanikega ühendust saada. Koheselt langesid valikust välja Kenney ja Kensington ning järele jäi Kaliber, kelle omanik oli nõus ta mulle müüma ilma oksjonile viimata. Kaliber eemaldati nimistust omaniku soovil ning nii see juhtuski- me saime päris õiget koolisõiduliini hobuse.

Oma elukaaslasele ja hobuse kaasomanikule Maariole tuli see uudis muidugi eriti vingelt. Pühapäeva õhtul helistasin ja ütlesin, et ou kuule, ostame õige hobuse Hollandist. Maario oli natuke aega vakka telefoni otsas ning siis ütles, et okei, saada mulle rohkem infot meilile. Saatsingi ja natukese aja pärast arvas Maario, et teeme ära. Küll on ikka hea mees :)

Kaliberi kasvatajaga pidasime pikki vestlusi telefonis ja meilitsi. Ta oli nõus müüma ainult seetõttu ennem oksjonit, et talle oli hobuse heaolu tähtsam (ta on erakasvataja, aastas vaid 1 varss ning seega rohkem kiindunud enda kasvatatud hobustesse) ning peale pikki FBI laadseid vestlusi oli ta nõus hobuse minule müüma.

Peale ostu pidime veel tervelt ühe kuu ootama, sest Kaliber oli siis veel ainult 4 kuune. Huvitav, aga miskipärast meeldib Hollandis inimestele varssasid viie kuuselt võõrutada. Võib-olla on sellel ka mingi sügavam tähendus, mida mina ei tea.

7. oktoobril, kell 13.00, alustasime oma teed Hollandi poole, et Kaliber koju tuua. Sellest pikemalt aga järgmises postituses.

Pildid pärinevad videotest, sellepärast ka nii halb kvaliteet.