25.02.16

Märkasin mõnda aega tagasi, et Kaliber on hakanud saba sügama. Hakkas ta tegema seda kolides, kuid ei pööranud sellele oluliselt tähelepanu, kuna ussirohtu sai ta mõni nädal tagasi seega ussid need olla saanud. Mõned päevad tagasi aga märkasin, et saba on täitsa rootsuks ülevalt jäänud ning õhtul neid söötes hakkasin vaatama, et sabajuured külgedel täitsa katki sügatud. Kestendas, kärnane ja liimerdas. Ma läksin nii närvi, et tõmbasin taskust telefoni välja, et hakata veterinaaridele helistama kui avastasin, et kell oli kümme läbi õhtul. Seega tormasin majja ning kukkusin Triin Tohveri nahahaiguste artikleid uurima. Päris ruttu sain aru, et tal on lihtsalt tavaline ekseem ning seda tuleks määrida kortisooni sisaldava kreemiga. Mul oli kodus Cortizeme kreem, millega raviti meie koera Blacky kõrvaekseemi. Järgmisel hommikul kreemitasin saba kokku, oi kuidas talle see sügamine meeldis. Õhtuks oli juba saba palju ilusam, ei punetanud ning ketendanud. Imestasin, mismoodi see nii kiirelt toimis. Täna hommikuks olid juba ilusad roosad laigud igale poole peale tulnud ning enam polnud saba ka kräsus ja püsti, seega oli näha, et enam poldud seda sügatud. Vaatan, mis nüüd päevade jooksul toimuma hakkas.

Selline oli siis, kui avastasin. Tegelikkuses oli hullem kui pildil.

Eile, vabariigi aastapäeval, mõtlesin neid "treenida". Sidusin mõlemad ilusasti kinni ja alustasin puhastamisega. Riks lubas end ilusasti puhastada, kui ta ei luba enda jalgu katsuda. Proovisin esijalgu ning nagu randmest (maakeeli põlvest) alla läksin tahtis pikali kukkuda ja eest ära joosta. Lõpetasin siis, kui ta lubas kätt hoida randmel. Oligi kõik.

Kaliberiga sujus kõik nii nagu tavaliselt. Tema on selle "ilundusega" juba tuttav. Määrisin ta saba kreemiga, pihustasin spraid üle keha, kammisin ja tegin kabjad puhtaks. Lõpuks võtsin ta mitu kuud patsis olnud laka lahti ja voilaa, nii ilusasti kõik ühel pool :)

Edasi jätsin Riksi alli ja viisin Kaliberi jalutuskäigule. Ta oli väga tubli, sest Riks ainult karjus tallis. Ühel hetkel kopli poole minnes ja talli ette jõudes hakkas temagi lõugama ja käe otsas hüplema. Hüples nagu korde peal ja perutas, ei sikutanud nööri ega midagi :D Viisin ta koplisse, seal ta ka käis ja karjus kuniks Riksuga sinna jõudsin. Nagu koplimulgu lahti tegin (ise sama aeg karjust käes hoides) jooksis Kaliber otse karjusesse, sai elektrit ja tõmbas ka selle katki. Asshõul. Ega ta minema ei jooksnud, ta oli nii õnnelik Riksu üle. Viisin Riksu sügavamale koplisse ja Kaliber tiksus järele. Parandasin kopli ja vsjoo.

Täna hommikul oli mul meeletult suur rõõm näha seda, et Wrigoletto on juba kosunud. Ma lasin nad välja ning sellele järgnes esmakordselt 15-20 mintit laus möllamist ja ringi kihutamist ning seda Wrigoletto eest vedamisel. Vahvad kutiplutid. Kahjuks telefon jäi tuppa ning filmida ei saanud. Aga hea on vaadata neid. Nüüd Wrigoletto sööb juba väga hea meelega jõusööta, ma muidugi kujutan endale ilmselt ette, aga karv on küll pisut siledamaks läinud roiete pealt. Võib-olla on see seotud ka kammimisega haha :D Teine väga positiivne lugu Wrigoga on see, et ta ei jookse enam mul eest ära kui boksis kätte teda tahan, samuti annab end karjamaal kätte ilma, et eest ära astuks. Tubli vennike. Saab asja küll temast.

Pildid 22.02.16

Lumest on küll kõrini. Tänast hommikul alustasin kopliparandusega. Mingi loom oli ühte posti kangutanud (alt vist läbi pugenus). Alumised nöörid oli kõik lontis, ma ei mõistnud miks. Siis sain aru, et nööride külge oli jäänud väga raske sulalumi ja kui manööri raputasin ja lumi maha langes, siis läks nöör koheselt tagasi pingule. Millal kevad juba saabub?

Viisin hobused üheksast õue, olid kella kuueni õues. Hommikul sadas mingit rämpsu taevast alla ja kella kümneks ootasid nad nagu viis kopikat koplimulgus ja palusid sisse. Paha inimesena ma neid tuppa ei lasknud, hoopis pommitasin neid lumepallidega, et nad oma märgasid tagumente liigutaksid ja endale sooja teeksid. Kella kaheteistkümneks oli ka kogu hein otsas, nad muidu ei söö seda üldse. Viisin juurde ja ka see sai kõik ära söödud. Ilm läks ilusamaks kolme-nelja paiku, ka päike tuli välja ja loomakesed kuivasid ära. Pildistasin neid, mängsime koeraga ja ehitasime lumehobu, kes paraku on täpselt meie dogi/labradori moodi :D Suksud ajasid Nupsut taga ka koplis, neil näis päris lõbus olevat. Seekord Kaliber ei tahtnud teda ära tappa. :D

Update

Poisid on homseks juba nädal aega uues kodus elanud. Neil läheb hästi. Kaliber on nagu eriti naglaks läinud, selline sõps koguaeg ja nõuab tähelepanu. Ma ei tea miks, aga ta nühib boksis oma saba. Täitsa inetu juba. Ussirohtu sai mingi pool nädalat ennem kolimist. Ei tea, kas igavusest.. Samas nad on boksis ainult öösiti, siis võiks ju nagu magada mitte igavleda :D endiselt on ta üks täitmatu mustauk, kõik kaob kui imeväel tema kõhtu.

Rix pole enam üldse nii pelglik kui alguses. Muidu ta jooksis kohe minema nagu sa tema poole hakkasid jalutama. Nüüd võid ta juures seista ja ta ei jooksegi kohe minema. Noh, vahepeal ikka jookseb. Aga saab juba boksis päris hästi kätte. Eile sain ta esimest korda koplist kätte, sain viia ta nööri otsas tuppa, nii tubli :) Ta ehmatas ise ka ära kui ma ta kogemata kätte sain :D Nüüd sööb juba täitsa ilusasti, nälga ei jää enam. Nõme komme on tekkinud ainult see, et söömise ajal kraabib nüüd ja virutab sööginõule oma jalaga. Asshuuuuul.

Üks õhtu läksin 9st hobustele süüa andma ja avastasin, et Kaliber oli seina peal. Ma ilmset igaksjuhuks selgitan, mis see on, sest päris mitu inimest küsisid mu käest selgitust. Veits weird, aga no seletus on siin:

Ühesõnaga jäi sedasi seina peale kinni ega saanud püsti, ise jumala rahul. Ma ei tea kaua ta seal üldse olnud oli, aga tundus väsinud. Vb magas :D Läksin tema juurde, kõigepealt silitasin ja rääkisin temaga. Ta tõstis pead ja vaatas mind sellise naljaka emotsiooniga. Täpselt ei teagi, kas see oli väsinud nägu või oli ta räigelt rahul oma eluga seal seina peal :D Igatahes võtsin ta tagujalgadest kinni ja tirisin ta seinast eemale. Ma olin niiiii üllatunud, et ta hetkekski ei sipelnud tagajalgadega ja mind ei löönud. Täitsa paigal olid jalad. Esijalad olid kronksus rinna peal kui ta olin selgroopeale tirinud, ise nii nunnult kõrvad ees vaatas mis ma temaga teen. Siis tõusis püsti ning tuli ja lidutas mu poole kõrvu nagu "kus sa krt nii kaua vedelesid, anna süüa". Kui oli oma viha välja elanud mu peal, siis läks ja poopis heinte peale ja nõudis jõusööta. 12 paiku käisin veel kontrollimas, siis põõnasid tüübid mõlemad siruli maas boksi keskel. 

Lõpetuseks hunnik täna hommikusi pilte.