7. oktoober 2015 alustasime oma teekonda Toti poole. 8.okt hommikul jõudsime Saksamaale, ostsime sealsest tehasest uue treileri, vormistasime selle paberid ja saime uuesti teele asuda. Edasi sõitsime Hollandisse, Drutenisse, kust korjasime peale ühe ülivinge ja armsa shetlandi poni. Edasi sõitsime juba Haaksbergenisse ja tutvusime esmakordset näost-näkku Kaliber DP'ga :)
Öö veetsime Hollandis ja 12 paiku alustasime juba tagasiteed Eestisse. Jumal tänatud, et meil treileris kaamera oli paigutatud. Õigemini, meil oli veebikaamera. Maario ostis 5m USB juhet ning ühendas treileris olnud veebikaamera läpakaga ära. Seega sain terve aeg autos jälgida, mida hobused teevad.
Maario jättis mind üksi Totiga ja poniga treilerisse ja läks ise parklas magavate inimeste abi küsima. Silitasin ja rahustasin seal Totit kui tundsin, et tema süda hakkas reaalselt järjest kiiremini ja kiiremini lööma. Ennem ta nagunii tõmbles seal intervallidega, et korra laamendab, siis seisab rahulikult. Süda põksus üha kiiremini ja ühel hetkel hüppas Toti üle treileri puu. Ta jäi kõhuga sinna peale rippu ja ehmatas ise ka ära, et mis nüüd juhtus. Hakkasin teda tagasi suruma, kui surve peale hakkas ta hoopis edasi rabelema ja rabeles ka ühe tagajala üle puu selliselt, et ta oli tagajalgadel "kikivarvul", puu otse kubemes kahe jala vahel. Kuna seal ees hobuse jaoks ikka ruumi ei ole, siis tõmbas nöör ta kaela kahekordseks, nagu paber oli kokku lapitud. Karjusin täiest kõrist Maariot, aga ta oli kaugel eemal ja ei kuulud mind. Karjusin siis oma kurti isa, kes autos magas. Tõenäoliselt ajasin ma terve parka rekkamehed üles (ja neid seal ikka oli, oma 50 autot ikka) ja tüübid saavad lastelastele lugusid tuleikus rääkida, kuidas üks hull Eesti mutt Poolas kell neli öösel karjus "NUGAAAAAAA- NUGAAAAAAAA, TOO NUGAKOHEEEEEEE!". Imekombel ärkas mu kurdist iss üles ja jooksis noaga kohale, kui selleks ajaks sain ma Toti juba ise lahti. Lükkasin ta niigi kringlis kaela veelrohkem krõksu ja päästsin ta lahti. Esimene mõte oli muidugi, et miks ma turvalõksuga nööri ei ostnud, kui shoppamas käisime. Lahti päästetuna vaatas Kaliber mulle jupp aega otsa ja ei mõistnud, mis juhtunud oli :D Endiselt oli ta kikivarvul seal puu peal. Tegin poni poolse puu lahti ning lasin ka poi valla ja lükkasin ta taha poole. Temal ei olnud mingit probleemi seal seismisega. Kaliber sai kohe aru, miks see poni puu ära võeti ning kui hakkasin teda tõmbama sinna vahesse hüppas kenasti sinna vahesse. Olgu öeldud, et hüpe oli sooritatud C-tähe kujul. Ta keha oli C kujuline ning hüpe tuli ka pöörata tagasi C kujuliselt. Vaene suksu. Ühesõnaga, kui temast koolisõiduhobust ei saa, siis ehk üle aedade ja treileri puude oskab ikka hüpata.
Ma tänasin õnne, et meil tutikas treiler oli. Oleks treiler olnud vana ja polsterdamata/katkise polsterdustega oleks meie Toti ka päris puruks omadega olnud. Õnneks ei saanud ta sellest intsidendist ühtegi kriimu ega vigastust. Toti oli igatahes samuti väga ehmunud ning asus rahulikult sööma ning jäi peagi tukkuma. Võibolla hakkas rahusti uuesti mõjuma. Alustasime uuesti teed, aga seekord jätsime hobused täiesti lahti, samuti ei pannud me esimesi puid neile ette. Võibolla poil oli, ma täpselt ei mäleta ka.
Edasi toimus sõit ilma viperusteta ning laupäeva pealelõunat olime juba endi kodudes. Tähistasime ning läksime kõik laiali puhkama. Hobused olid ikka väga õnnelikud, et said boksi põhu peale tuttu.
Siin on üks video ka, aga ma ei tea, paljud seda näevad. Kõik mu videod on MAario arvutis, aga Maario arvuti on nüüd koos Maarioga Soomes. https://www.facebook.com/riiningresaare/videos/10206742865242847/?pnref=story
Poni oli küll aeg ajalt kadunud, aga tema oli vana rahu ise. Rohkem muretsesimegi Toti pärast. Olles vähem kui 1km sõitnud kukkus ta juba pikali, ei osanud üldse tasakaalu hoida. Aga jube ruttu tõusis püsti, et jumal eest keegi ei märganud :D
Kõige hullem seik oli aga Poolas. Selleks ajaks olime sõitnud üle 12 tunni. Maario tundis sõites, et
treileris raputab ning kaamerast vaadates nägi, et Toti on tige. Pidasime 40km ennem Varssavit kinni veokite parklas, et asja kontrollida. Toti läks järjest vihasemaks ja vihasemaks ning ei aidanud ka rahustigeel mida talle andsime. Poni seevastu seisis nagu raudnael, ei pilgutanud silmagi. Saime aru, et geel enam talle ei mõju ning hakkasime öösel kell pool neli helistama erinevatel numbritel, et saada kätte mingi veterinaar, kes paneks hobuse päris narkoosi. Asi oli ikka tõesti hull. Maario helistas 112 ja sealt saadeti ilma pikema jututa ühte pimedasse kohta. Öeldi, et nemad tegelevad vaid inimestega ning küsimuse peale, kust me vastava veterinaari numbri saaks öeldi, et otsigu me internetist. Välismaal. Öösel kell 4. Kiirteel. Tänks, bit*h. Nagunii mu 20 eurine Euroopa internet töötas siis kui Jumal juhatas. Poolas oli ühendus veel kõige halvem.Maario jättis mind üksi Totiga ja poniga treilerisse ja läks ise parklas magavate inimeste abi küsima. Silitasin ja rahustasin seal Totit kui tundsin, et tema süda hakkas reaalselt järjest kiiremini ja kiiremini lööma. Ennem ta nagunii tõmbles seal intervallidega, et korra laamendab, siis seisab rahulikult. Süda põksus üha kiiremini ja ühel hetkel hüppas Toti üle treileri puu. Ta jäi kõhuga sinna peale rippu ja ehmatas ise ka ära, et mis nüüd juhtus. Hakkasin teda tagasi suruma, kui surve peale hakkas ta hoopis edasi rabelema ja rabeles ka ühe tagajala üle puu selliselt, et ta oli tagajalgadel "kikivarvul", puu otse kubemes kahe jala vahel. Kuna seal ees hobuse jaoks ikka ruumi ei ole, siis tõmbas nöör ta kaela kahekordseks, nagu paber oli kokku lapitud. Karjusin täiest kõrist Maariot, aga ta oli kaugel eemal ja ei kuulud mind. Karjusin siis oma kurti isa, kes autos magas. Tõenäoliselt ajasin ma terve parka rekkamehed üles (ja neid seal ikka oli, oma 50 autot ikka) ja tüübid saavad lastelastele lugusid tuleikus rääkida, kuidas üks hull Eesti mutt Poolas kell neli öösel karjus "NUGAAAAAAA- NUGAAAAAAAA, TOO NUGAKOHEEEEEEE!". Imekombel ärkas mu kurdist iss üles ja jooksis noaga kohale, kui selleks ajaks sain ma Toti juba ise lahti. Lükkasin ta niigi kringlis kaela veelrohkem krõksu ja päästsin ta lahti. Esimene mõte oli muidugi, et miks ma turvalõksuga nööri ei ostnud, kui shoppamas käisime. Lahti päästetuna vaatas Kaliber mulle jupp aega otsa ja ei mõistnud, mis juhtunud oli :D Endiselt oli ta kikivarvul seal puu peal. Tegin poni poolse puu lahti ning lasin ka poi valla ja lükkasin ta taha poole. Temal ei olnud mingit probleemi seal seismisega. Kaliber sai kohe aru, miks see poni puu ära võeti ning kui hakkasin teda tõmbama sinna vahesse hüppas kenasti sinna vahesse. Olgu öeldud, et hüpe oli sooritatud C-tähe kujul. Ta keha oli C kujuline ning hüpe tuli ka pöörata tagasi C kujuliselt. Vaene suksu. Ühesõnaga, kui temast koolisõiduhobust ei saa, siis ehk üle aedade ja treileri puude oskab ikka hüpata.
Ma tänasin õnne, et meil tutikas treiler oli. Oleks treiler olnud vana ja polsterdamata/katkise polsterdustega oleks meie Toti ka päris puruks omadega olnud. Õnneks ei saanud ta sellest intsidendist ühtegi kriimu ega vigastust. Toti oli igatahes samuti väga ehmunud ning asus rahulikult sööma ning jäi peagi tukkuma. Võibolla hakkas rahusti uuesti mõjuma. Alustasime uuesti teed, aga seekord jätsime hobused täiesti lahti, samuti ei pannud me esimesi puid neile ette. Võibolla poil oli, ma täpselt ei mäleta ka.
Edasi toimus sõit ilma viperusteta ning laupäeva pealelõunat olime juba endi kodudes. Tähistasime ning läksime kõik laiali puhkama. Hobused olid ikka väga õnnelikud, et said boksi põhu peale tuttu.
Siin on üks video ka, aga ma ei tea, paljud seda näevad. Kõik mu videod on MAario arvutis, aga Maario arvuti on nüüd koos Maarioga Soomes. https://www.facebook.com/riiningresaare/videos/10206742865242847/?pnref=story
PS: Toti armid on võõrutamisest, ta tahtis mööda boksiseina üles ronida emme juurde :) Õnneks need kasvavad peagi välja.
No comments:
Post a Comment