Pff. Et alustada kirjutamist pidin viimase blogipostituse lahti võtma ja vaatama, kus maal mul kirjutamine üldse pooleli jäi. Vahepeal on igast asju juhtunud, kuid pole olnud mahti kirjutada.
Tegelikult on üldse kehv olla, sees on vastik ja ärev tunne. Täpselt nagu ootaks lõpueksamite tulemusi ning sa oled suhteliselt kindel, et oled läbi kukkumas, aga mingi lootusekiir veel säilib. Mitte, et see kuidagi Kaliberiga seotud oleks, aga mul läheb süda pahaks mõeldes mis hetkel maailmas toimub. Mul on 24/7 France24 uudistekanal lahti ja ise söödan endale hirmu sisse. Terroristid Pariisis, Prantsusmaa pommitas Raqqat, Venemaa saatis 150 000 sõdurit. Tipp asja juures, et õhtu ennem terrorirünnakut ostsin ma jõuludeks endale ja Maariole reisi Pariisi. Paljud sõbrad kahjurõõmust veel tänitavad, et "ohh, lähete ikka veel või". 1, 2, 3 korda on võib-olla naljakas. Kahekümneseitsmendat korda not so much. Ah, las see jääda.
Kaliber kasvab meil M-Ü-H-I-N-A-L! Ma ei käinud jupp aega tallis, kuna ma käisin nädal tagasi operatsioonil ja olen mõnda aega rivist väljas. Aga kui reedel talli läksin siis avastasin, et Kaliber on ikka niiiii suureks kasvanud. Meie armas tallinaine Tuuli (mulle ei meeldi teda tegelikult tallinaiseks kutsuda, ta on rohkem ikka nagu perenaine ja "ema" seal :D) helistas mulle üks hommik ja ütles, et kuule, Kaliberile ei mahu päitsed enam pähe. Õnneks mul olid 2 paari Hollandist ostetud päitseid kastis ja sai endale uued päitsud.
Poiss läheb ka järjest tumedamaks. Võib-olla on asi talvekarvas, aga nägu ja jalad juba täitsa tumedad. Mitte, et ta läheks kunagi mustaks, aga ilmselt muutub kenaks tumeraudjaks ühelt maalt.
Hakkasin talle ka käsitsi väikest päevikut pidama, kuhu siis tähtsamad asjad panen kirja. 1.november sai ta oma elu esimese ussirohu. Arvasin ammu, et tal on ussid, sest kõhuke järjest paisus aga mujalt hakkas maha minema. Tavaliselt antakse varssadele ju kahe kuuselt esimene ussirohi, Kaliber seda veel saanud polnud. Ma ei soovinud talle kohe Hollandist saabudes ka anda, kuna tegemist on siiski mingil määral ju "mürgiga" ning kuna ta oli pikast reisist niigi kurnatud, siis ei pidanud heaks kohe anda. Solkmed igatahes tal olid, kuu aja pärast teeme korduse ning kui enam ei ole, siis hakkab tavapäraselt saama, kord kvartalis.
3. november käis härra Siiboja Kaliberi joonistamas. Nüüd saan dokumendid saata ESHKS ja ta Eestis arvele võtta.
13. november lõikasin ma Kaliberi saba maha. Praegu on talvine aeg, pole putukaid. Kevadeks kasvab juba ilusasti tagasi. Pehmed varsakarvad on nüüd läinud ja minul kodus patsis, Kaliberil endal lühike nudisaba järel :D Tegelikkuses peaks talle nüüd korralik, tugev ja paks saba hakkama kasvama. Loodame, et see ka juhtub, sest muidu ma võin endale korraliku keretäie planeerida. Aga see tutt on nii nummi, väike ja lokkis sabapunt! Ja oi kui pehme, nagu enda juuksed.
Ja lõpptulemuseks sai siis selline nudisaba:
Ning ma ei tea, kui palju on näinud seda videot, mis temast lahkumise päeval Hollandis tegin, aga vaatasin seda uuesti ja see on lihtsalt nii nummi:
see samuti saadavl vaid Fb's, aga peaks olema nähtav kõigile, kuna on avalik.
https://www.facebook.com/riiningresaare/videos/vb.1611142937/10206738143844815/?type=3&theater
Aga selleks korraks vast kõik. Kõik ei tule lihtsalt korraga meelde, mida rääkida. Ootan lihtsalt aega, millal saan Kaliberi jälle viisakalt pildistada, tal hetkel tagumik turjast lihtsalt nii palju kõrgemal, pean ootama, millal esiots järele kasvab. Hetkel on uphill hobuse asemel mul täitsa downhill hobune :D Aga eks see on nende noorukite värk, kuni 6 aastaseni ta tõenöoliselt kasvab "üles-alla" meetodil.
Tegelikult on üldse kehv olla, sees on vastik ja ärev tunne. Täpselt nagu ootaks lõpueksamite tulemusi ning sa oled suhteliselt kindel, et oled läbi kukkumas, aga mingi lootusekiir veel säilib. Mitte, et see kuidagi Kaliberiga seotud oleks, aga mul läheb süda pahaks mõeldes mis hetkel maailmas toimub. Mul on 24/7 France24 uudistekanal lahti ja ise söödan endale hirmu sisse. Terroristid Pariisis, Prantsusmaa pommitas Raqqat, Venemaa saatis 150 000 sõdurit. Tipp asja juures, et õhtu ennem terrorirünnakut ostsin ma jõuludeks endale ja Maariole reisi Pariisi. Paljud sõbrad kahjurõõmust veel tänitavad, et "ohh, lähete ikka veel või". 1, 2, 3 korda on võib-olla naljakas. Kahekümneseitsmendat korda not so much. Ah, las see jääda.
Kaliber kasvab meil M-Ü-H-I-N-A-L! Ma ei käinud jupp aega tallis, kuna ma käisin nädal tagasi operatsioonil ja olen mõnda aega rivist väljas. Aga kui reedel talli läksin siis avastasin, et Kaliber on ikka niiiii suureks kasvanud. Meie armas tallinaine Tuuli (mulle ei meeldi teda tegelikult tallinaiseks kutsuda, ta on rohkem ikka nagu perenaine ja "ema" seal :D) helistas mulle üks hommik ja ütles, et kuule, Kaliberile ei mahu päitsed enam pähe. Õnneks mul olid 2 paari Hollandist ostetud päitseid kastis ja sai endale uued päitsud.
Poiss läheb ka järjest tumedamaks. Võib-olla on asi talvekarvas, aga nägu ja jalad juba täitsa tumedad. Mitte, et ta läheks kunagi mustaks, aga ilmselt muutub kenaks tumeraudjaks ühelt maalt.
Hakkasin talle ka käsitsi väikest päevikut pidama, kuhu siis tähtsamad asjad panen kirja. 1.november sai ta oma elu esimese ussirohu. Arvasin ammu, et tal on ussid, sest kõhuke järjest paisus aga mujalt hakkas maha minema. Tavaliselt antakse varssadele ju kahe kuuselt esimene ussirohi, Kaliber seda veel saanud polnud. Ma ei soovinud talle kohe Hollandist saabudes ka anda, kuna tegemist on siiski mingil määral ju "mürgiga" ning kuna ta oli pikast reisist niigi kurnatud, siis ei pidanud heaks kohe anda. Solkmed igatahes tal olid, kuu aja pärast teeme korduse ning kui enam ei ole, siis hakkab tavapäraselt saama, kord kvartalis.
3. november käis härra Siiboja Kaliberi joonistamas. Nüüd saan dokumendid saata ESHKS ja ta Eestis arvele võtta.
13. november lõikasin ma Kaliberi saba maha. Praegu on talvine aeg, pole putukaid. Kevadeks kasvab juba ilusasti tagasi. Pehmed varsakarvad on nüüd läinud ja minul kodus patsis, Kaliberil endal lühike nudisaba järel :D Tegelikkuses peaks talle nüüd korralik, tugev ja paks saba hakkama kasvama. Loodame, et see ka juhtub, sest muidu ma võin endale korraliku keretäie planeerida. Aga see tutt on nii nummi, väike ja lokkis sabapunt! Ja oi kui pehme, nagu enda juuksed.
Tegelikult ma oleks suhteliselt kindel, et tal suveks juba pikk saba. Selle ajaga, mis ta Eestis on olnud, on ta saba visanud oma 10-15cm juurde. Sama palju, kui see tutt, mille ära lõikasin.
Oktoobris oli ta saba selline:
Niiet väga suurt vahet pole. Eriti, kuna viimasel pildil on tal veel saba jalgevahel ka. aga ma pean ütlema, et ta järelejäänud saba on äraütlemata paks, raske ja tugev. Vähe sellest, tal on üleval pool saba veel maha ka hõõrutud, niiet kui see ka veel tagasi kasvab, siis ongi ju koolisõiduhobune valmis- peaasi, et ilus ja paks saba oleks :D
Sellega seoses ma olen jõudnud järeldusele, et peaks väikse patsi Kaliberile lakka punuma. Nimelt, see ilmselgelt on minu enda kiiks, aga ma lihtsalt ei salli kui hobuse lakk kahele poole vajub. No nii inetu ja kole. Kaliberil on täpselt pool lakka paremale poole vajunud ja pool (veel püsti) mis kohe kohe hakkab vajuma vasakule. Mõtlesin, et peaks õrnad patsid sisse punuma raskuse andmiseks, teoorias peaks juur ka hakkama lõpuks sedapidi kasvama. Praegu suht viimane aeg selle tegemiseks, hetkel lakk alles kerge ja hõre. Samas on see suht mõttetu ilutilulilu värk, aga kui see hobusele otselet haiget ja liiga ei tee, siis.. Peaasi, et patsi tugevalt ei punu.
Mis me siin veel siis teinud oleme. Õpime viisakalt jalgu andma. Alguses ta lubas endaga kõike teha, ilmselt kartis meid. Nüüd, kui ta meiega ära kodunenud, siis üritab ikka nihverdada ja lollitada. Esimest valget jalga annab ta väga ilusasti ja ümber ei kuku, vasaku esimesega tahab nihverdada ja pikali kukkuda või ringi hüpelda. Aga tänu kommile ja rahulikule käitumisele oleme viisakalt hakkama saanud ja annab juba viie kuuse varsa kohta väga viisakalt jalga. Tagumiste jalgadeni liigun siis, kui ta on täiesti harjunud esimesi ilusasti andma. Ma ei taha lihtsalt ennem ta käest peksa saada :D
Mureks oli meil ka siin harjamine. No ei meeldinud talle see harjamine. Käega võidis kõik kohad üle katsuda ja näppida, nagu harjaga hakkasid liigutama, siis ei meeldinud. Õnneks avastasin vea üsna pea endas, nimelt ma liigutasin harja liiga kiiresti (nagu ma täiskasvanud hobust harjan) ja ta lihtsalt ehmatas ära. Kui hakkasin harjama aeglaste, ühtlaste ja suurema survega tõmmetega, siis lasi kenasti end harjata. Alguses ei lubanud ta harja oma näo ligidalegi, tänu kommile laseb ta nüüd oma näokest ilusasti harjata. Esimene kord tõusis aga tagajalgadele :D Soojavereline..
Käekõrval kõnnib ta endiselt väga ilusasti. Üks laupäev "treenisime" mööda kompleksi ringi. Jalutasime igast koledatest silorullidest ja tõketest mööda, Kaliber ei kartnud neid õnneks üldse. Ratsaplatsil jalutasime üle mõne kavaleti, nende otsas kolistas nagu vana sant- kohe näha, et koolisõiduhobune, see eest ülirahulik ning ei teinud väljagi, mis pulgad ta kapjade all rulluvad. Sama päev õppisime ka käe kõrval jooksma. Ma lampi proovisin, ergutasin häälega ja nagu ütlesin traav, siis läks poiss traavile. Hollandi keeles on traav draf ning kõlaliselt sisuliselt sama nagu meiegi hääldame. Ju siis ema kõrvalt on õppinud, sest aretaja sõnul pole nad kunagi teda käe kõrval jooksutanud. Video klikates lingil, kahjuks saadaval ainult FB's:
Kunagi varem üles laaditud video youtubesse, kus ta koplis ringi kablutab:
Ning ma ei tea, kui palju on näinud seda videot, mis temast lahkumise päeval Hollandis tegin, aga vaatasin seda uuesti ja see on lihtsalt nii nummi:
see samuti saadavl vaid Fb's, aga peaks olema nähtav kõigile, kuna on avalik.
https://www.facebook.com/riiningresaare/videos/vb.1611142937/10206738143844815/?type=3&theater
Aga selleks korraks vast kõik. Kõik ei tule lihtsalt korraga meelde, mida rääkida. Ootan lihtsalt aega, millal saan Kaliberi jälle viisakalt pildistada, tal hetkel tagumik turjast lihtsalt nii palju kõrgemal, pean ootama, millal esiots järele kasvab. Hetkel on uphill hobuse asemel mul täitsa downhill hobune :D Aga eks see on nende noorukite värk, kuni 6 aastaseni ta tõenöoliselt kasvab "üles-alla" meetodil.
https://www.facebook.com/riiningresaare/videos/vb.1611142937/10206738143844815/?type=3&theater
Ahjaa, käisin eelmine nädalavahetus võistlemas ka ühe KWPN märaga, kuid poole skeemi ajal võeti meid maha, kuna hobune "lonkas". Õues pehmel liivaväljakul soojendades polnud viga midagi, kuid maneežis tundus kohe kuidagi kahtlane, kange ja väga lühikese sammuga. Arvasin, et ta on lihtsalt pinges ja seljast tundus "ratsmelonge". Videot vaadates aga oli kohe aru saada, et tegu ei olnud puhta traaviga. Kurb, sest sinnamaani kus meid hinnati olid kõik 7'd ja veel kinnise ja pinges traavi peale. Pealegi, galopp on rohkem tema teema. Aga see selleks, vahva, et sai vahelduseks end jälle võistlusareenile vedada :)
No comments:
Post a Comment